Ma ei pea rääkima, et sa kuuleks.

Ma ei pea kirjutama, et sa loeks.

Ma ei pea näitama, et sa näeks.

Ma ei pea katsuma, et sa tunneks.

Ma ei pea olema, et sul oleks.

Pimedas ruumis pole midagi nauditavamat,

kui sõrmede vahel olev virvatuluke.

Nipsutad seda vastu tumedat õhku,

jälgid selle põrkumist ja püüdmist.

Valmistud uueks nipsutuseks,

et näha neid lüürilisi kaari,

mis sabana jälitab sädet.

Ühendus näppude ja õhu vahel,

mis ümbrusest näpistab värvi,

kuni kustub.

Väljas on soe ning vaikust täiendab

kiviklibu kukkumine tassi.

Sulpsatuste saatel meenub mööduvus.

Tähed taevas on homme mujal

ja linnulaulu laulja on keegi uus.

Kuid helge mälestus ei haju öhe.

Kui jube võib olla miski, mis ilus,

õõvastavalt armas kuid vaikne.

Kõik see helgib lehtede vilus,

suu, mis hammustab õune.

Üle silueti sillerdavad varjud,

kuid selget pilti temast pole,

Ladvast sa nuttes karjud,

kuid nokib vaid õuna seljast.

Oled okste vahele põimitud,

väherdes õune kukub.

All oleva huuled neisse sõlmitud,

vastuseta üleval hukud.

Pole midagi kaunimat,

kui valu minu silmis.

Punastavad mõlemad.

Suitsu vinest või särast,

mõlemad valusad.

Silmi kinni panna ei suuda,

sest olen aus

kuid avatult on raske.

Silmad pööritavad aukartusest

ja elu väärusest,

sest ise pean end vääriliseks.

Relvad samad ja silmad sama planeeringut,

me ristume ja võistleme.

Loodan näpud ristis, salarelv!

Merel ujuv latv,

lasi end hoovustel kanda,

sinna, kus soojem ja parem.

Ometi maabudes proovis juuri

alla panna, kuid polnud sibul,

vaid saetud latv.

Oli vähe aega kaunis vaasis,

korra õitses ja närbus.

Aastaid hiljem alles saime teada

latvade ilust mis,

riiulitele laotud mälestamaks raiet.

Palun, säti see tool, EI kaks,

vaid vabandus see on, et sa naerataks.

" Oh ilus hetk, oh viibi veel. ",

ning hinge see võttis, kuid võpatas meel.

Vaid oleks iga hommik, see naeratus mu ees,

ma mõttes karjuks " Tahan elada, veel ja veel. "

Minu päev... Naeratus.