Kui jube võib olla miski, mis ilus,

õõvastavalt armas kuid vaikne.

Kõik see helgib lehtede vilus,

suu, mis hammustab õune.

Üle silueti sillerdavad varjud,

kuid selget pilti temast pole,

Ladvast sa nuttes karjud,

kuid nokib vaid õuna seljast.

Oled okste vahele põimitud,

väherdes õune kukub.

All oleva huuled neisse sõlmitud,

vastuseta üleval hukud.