Pimedas ruumis pole midagi nauditavamat,

kui sõrmede vahel olev virvatuluke.

Nipsutad seda vastu tumedat õhku,

jälgid selle põrkumist ja püüdmist.

Valmistud uueks nipsutuseks,

et näha neid lüürilisi kaari,

mis sabana jälitab sädet.

Ühendus näppude ja õhu vahel,

mis ümbrusest näpistab värvi,

kuni kustub.

Väljas on soe ning vaikust täiendab

kiviklibu kukkumine tassi.

Sulpsatuste saatel meenub mööduvus.

Tähed taevas on homme mujal

ja linnulaulu laulja on keegi uus.

Kuid helge mälestus ei haju öhe.

Kui jube võib olla miski, mis ilus,

õõvastavalt armas kuid vaikne.

Kõik see helgib lehtede vilus,

suu, mis hammustab õune.

Üle silueti sillerdavad varjud,

kuid selget pilti temast pole,

Ladvast sa nuttes karjud,

kuid nokib vaid õuna seljast.

Oled okste vahele põimitud,

väherdes õune kukub.

All oleva huuled neisse sõlmitud,

vastuseta üleval hukud.

Pole midagi kaunimat,

kui valu minu silmis.

Punastavad mõlemad.

Suitsu vinest või särast,

mõlemad valusad.

Silmi kinni panna ei suuda,

sest olen aus

kuid avatult on raske.

Silmad pööritavad aukartusest

ja elu väärusest,

sest ise pean end vääriliseks.

Relvad samad ja silmad sama planeeringut,

me ristume ja võistleme.

Loodan näpud ristis, salarelv!

Merel ujuv latv,

lasi end hoovustel kanda,

sinna, kus soojem ja parem.

Ometi maabudes proovis juuri

alla panna, kuid polnud sibul,

vaid saetud latv.

Oli vähe aega kaunis vaasis,

korra õitses ja närbus.

Aastaid hiljem alles saime teada

latvade ilust mis,

riiulitele laotud mälestamaks raiet.

Palun, säti see tool, EI kaks,

vaid vabandus see on, et sa naerataks.

" Oh ilus hetk, oh viibi veel. ",

ning hinge see võttis, kuid võpatas meel.

Vaid oleks iga hommik, see naeratus mu ees,

ma mõttes karjuks " Tahan elada, veel ja veel. "

Minu päev... Naeratus.

Alternatiive tuleb ette,

pole tarvis tavasust.

Sest elu teeb alati pette,

mida teha, pole kavatsust.

Kuid kui mõlemis peos on

alternatiiv ja kavatsus,

siis miks on peas kurb mälestus.

Ma mõtlen ette ja ei ela praegu.

Võtan homse arvelt laenu ja 

talun vaevu.

Riskin ja rikun melu,

sest tunded viivad minu elu.

Ja mis on elu,

nõme küsimus.

Keeldun vastamast, sest olen elus.

Elus olla on kannatada ja 

sellest mul puudust ei tule.

Toon ise endale seda kuhjaga.

Teadvustan endale ennast 

ja oma valu.

Vihkan kuid kümblen selles.

Ikkagi tulemus Viidingu jalus.

Päev algusega, iga teine ajajärk nädalas,

millal ennast proovin tahtlikult petta kohustustest.

Tunnid möödusid, liikusin paigal püsivate valgusvihkude vahel, hetkel,

mil "Ma arvan rohkem ju, armas" jälgis mind,

ja mitte kui Aarnet vaid kui mind.

Õhtu saabudes, ekseldes, mööda libedaid radu, toetusin.

Toetusin kuni ukseni, millest edasi viis trepp.

Olen seda ennegi tallanud, nii üles, kui ka alla kuid

alati üksi.

Õhtu ei olnud see hetk enam.

Astusin sisse tuntud keskkonda,

eeldamaks seda alatist.

Korrast tekkis korratus ja veel midagi hingelisemat, armastus.

Laud ja need samad virvatulukesed, mida Mina nii suurelt kirjutan.

Kõik oli ettevalmistus mõttele "Kui kõik oleks teisiti"

Ma kuulasin seda mõtet ja mõtlesin, et mis oleks teisiti.

Stsenaarium stsenaariumi järel jooksis hinge taustal.

Tundsin et iga pildiga jääb kassikäpajälg hinge kaunistama.

Nii ma nüüd olen, hing samme täis ja kurat, naudin seda.

Tahaks küll pisaraid poetada ja mitte sellest teadatuntud kurbusest,

mis jälitab mind, kui varju vaid rahust.

"Ma arvan rohkem ju, armas" ära kao, lendle tuules ja otsi ennast kuid tea,

et ootan alati,

kui ristpistes minu joont läbid.

...Kümblen selles ja hingan kõrvale tõrvunud õhku, et loputada vedelikke.

Sisse läks kõik samast kohast, peale selle mõtte

"Kui kõik oleks teisiti"

Ei mõista selle neeldumise asukohta, aga ma ikka naudin seda mürgituslikku hetke.

"Ma arvan rohkem ju, armas" - ainult sedasi suudan kirjutada praegu,

aga kunagi kirjutan lühemalt.

Vaikus, mis nüüd järgneb eelnevale.

Ei kostu enam seinte vahel keelte/paelte vibreerimist,

ruumist kadus mõte ja hing.

Emotsioonid triivivad ikka mööda lage,

"Ma arvan rohkem ju, armas."

Midagi erilist on see,

ma tundsin ennast puhkavat elust,

ennekõike sellest sõnast.

Nüüd siis on see vaikus siin,

vastu kajavad enda ohked.

Õhus on veel alles kerge, 

meenutuse vine, millest piisaks 

J.B-Grenouille'le,

kuid mitte mulle.

Kardan magama minna, sest tean, et

uni mind täna petma hakkab ja uputab

minu mõistuse sinna lõhna.

Kartus on sellepärast, sest ma tean,

kui ma hommikul ärkan, siis pole enam midagi, 

kust kinni haarata ja unistada.

"Ma arvan rohkem ju, armas."

Vähe on vaja, et end tunda õnnelikuna,

kuid kui sedagi pole, siis miks elada.

Lohutuseks sellel põrmul vaid vein klaasis loksub

ning õhu asenduseks mürgine sigaret näpus mõlgub.

Korduvalt on murdunud süda kildudeks

ja mõistust katnud külm hämarus.

Lootus, et midagi muutuks,

toob esile vaid pisarate lakkamatut langemist.

Algust ei mäleta ja lõppu ei näi paistvat.

Vähe on vaja, et end tunda õnnelikuna,

kuid kui sedagi pole, siis miks ma elan.

Tuhat ja üks mõtet tiirutab peas,

kuid ükski ei seleta miks olen ainus.

Lakkamatult tunnen viibimist pidevas korduses,

millest vabaneda püüdes vaid ennast olemuseni rebin.

Vein kaunilt voolab klaasi kuju järgi

ja tardub kuniks huuled seda puutuvad.

Vein erutub ja sina joobud maitseküllusest,

kuni see raugeb.

Ja iha sinus nõuab kordust.

Värvilised säravad kummikud,

taldade küljes linikud.

Valged sisenemissääred,

millest väljuvad kaared.

Rohelised, mille otsades õied,

eri värvi südamiku sõimed.

Iga neist vaatamas oma suunda,

otsides suud keda kuulda.

Kaotasin oma süütuse kultuurimaja tüdrukule,

keda mu pilk juba kaugelt oli paitanud.

Aegunud nikotiin mind jätnud unustuste luitele,

soovides tagasi aegu, mil ta mind kallistanud.

Kohvi sees lahustuvad silmist jooksvad pisarad,

ise segades nende lagunemist kiirendan.

Sõrmede ümber mänglevad peast kistud kiharad,

valust iseloomu kasvatan.

Öösel, voodis, linale su kontuure näpuga joonistan,

pidevalt vahetades sõrmi, tuimi.

Lämbunud toa õhust su lõhnaga end võõrutan,

tihti keerates end sellili, kõhuli.

mul nagu vahepeal jäi silma,

siis nagu järsku enam ei olnud

ja ma polnud kindel,

kas ma nägin valesti või mitte.

Kell see käis kuku-kuku,

seierid näitasid poolkümmend.

Hetkega mu mõte veeti läbi unemaailma,

leidsin ennast kohast, kuhu üksi poleks läinud.

Sa istusid künka najal,

sillerdavad rohukõrred ümbritsemas sinu kontuuri.

Kõndisin mööda ribu-rada, et jõuda suure puuni.

Õhku ahmides ma kohale end vaarisin,

sina aga maasikaid nosisid.

Jah, puu oli maasikaid täis,

kõik su ümber rohus ja süli oli marju täis.

Ma kukkusin maha, nii et püksid plekilised,

sa nina liigutasid ja möirgasid.

Juuste alt sul kasvasid pikad kõrvad,

valged sillerdavad tuustid otsas.

Ma tegin suu lahti ja tahtsin ehmatusest õhku ahmida,

kuid välja tuli ainult hülge möire, arf-arf.

Kukkusid marjades rullima ennast,

terve su keha läks värviliseks.

Sa maalisid maastikku ja möirgasid,

ja mina ehmatusest, arf-arf.

Aeg see edasi tiksus, 

ja mina sult kõrva võtsin.

Tahtsin ka möirata ja sina, arf-arf.

Ühel üks ja teisel teine, suu meil täis,

Kell see käis kuku-kuku

seierid näitasid poolkümmendüks.

Läbi see oli ja kurb on nüüd meel,

kas näen ma sind või ei iial, veel ?

Pudisevad vatist tükid,

põiklevad paljalt tuules.

Sirgetest teevad lokid,

sulavad suulaes.

Kamikadzedena aknaid ründavad,

muudavad autod küngasteks.

Inimeste näod märgavad,

suudlejate takistusteks.

Istun jälle teises kodus

Koos oma halva soodumusega.

Ma nägin teda esimest korda.

Ma ei suutnud mitte vaadata

Ta kadus

Järgmine hetk, ta istus mu kohal

Minu laua kohal nagu ingel

Ma ei suutnud mitte vaadata

Kujutasin teda kutsumas-

Ingli kõrvale kohvitama

Kuid, EI, ei lange mulle selline õnn!

Ma pidin astuma üles saali

Kõrval vana arm

Mõeldes ikka temast.

MIKS!

Oma vana armastust ära saates

Ma nägin teda peatuses ( juhus )

Ta nägi mind

Kuid ei mingit sädet

Ta lahkus sealt oma rada

Ma tundsin, et pean järgnema

ma järgnesin.

Ma astusin tema raja jäetud jälgedes

Kuulates oma südant

Teades, et näen teda peatuses

Aga olgu see viimne kord

Süda oli mind reetnud.

TEDA POLNUD!

Süda on mu nõrkus

Ma uskusin sellese

EI MIDAGI!

Ma ei saa parata

Ma olen lihtsalt romantik

Valus on

Ma ei suuda enam nii jätkata

Miks ei lange saatus mööda minu valitud rada

Kas ma tõesti pean roomama ?

Astusin.

Peas kumiseb "Raagus Sõnad"

Sõites tuhmunud südamega

Ühiskonna reovee transpordis

Mõeldes ikka talle

Sisse sadas joobund mees

Ma vaatasin ja mõtlesin

Kas ma olen tõesti

Ei saa, või ikka?

Nägin ma temas seda

Pahe ?

Nagu mul romantika.

Et armastada, tuleb alla suruda uhkus !

Kas armastus on siis eksiv ?

Kas armastus on siis vale ?

Ma küsin endalt

Ma ei oska valetada endale

Ma ei saa lihtsalt

Kui armastus on vale

SIIS LAS MA ELAN SELLES VALES!

Peaksin jälle sinna minema

Lootma, et kõik kordub

HETK !

Aarnes on katkine mina.

On MI ja on NA.

MI on vaikselt ukse raamistikus ja väriseb külmast,

vaatab otse ja näeb,

et Tema vaatab raamides otse,

tunnetavad üksteise pilke ka kõige kaugematelt kaugustelt, lähedasena.

NA läheks läbi tule ja peatuks seal

ning läheks leekides suitsevana tema juurde

ja põletaks Tema ühena tuhaks.

Tuhk imaks vee ja muutuks sogaks,

millest vooolitakse ajapikku kuju,

mis päikese käes kuivab kestvaks kestaks.

Pikapeale see hakkab murenema ja tükkideks kukkuma

kuid see, mis sealt välja tuleb,

seda Aarne veel ei tea.

Varju siluett mänglemas on laes,

juhib küünlavalguse sära.

Hingevaene keha embamas on maad,

nautides igat ohet.

ARMASTUS hinge võttis

ja armastatu heaga kiitis.

Lubab endal surra.

Kuid igal surmal on uus algus.

Armastuse surmamine on iha algus.