Vaikus, mis nüüd järgneb eelnevale.

Ei kostu enam seinte vahel keelte/paelte vibreerimist,

ruumist kadus mõte ja hing.

Emotsioonid triivivad ikka mööda lage,

"Ma arvan rohkem ju, armas."

Midagi erilist on see,

ma tundsin ennast puhkavat elust,

ennekõike sellest sõnast.

Nüüd siis on see vaikus siin,

vastu kajavad enda ohked.

Õhus on veel alles kerge, 

meenutuse vine, millest piisaks 

J.B-Grenouille'le,

kuid mitte mulle.

Kardan magama minna, sest tean, et

uni mind täna petma hakkab ja uputab

minu mõistuse sinna lõhna.

Kartus on sellepärast, sest ma tean,

kui ma hommikul ärkan, siis pole enam midagi, 

kust kinni haarata ja unistada.

"Ma arvan rohkem ju, armas."