Kaotasin oma süütuse kultuurimaja tüdrukule,

keda mu pilk juba kaugelt oli paitanud.

Aegunud nikotiin mind jätnud unustuste luitele,

soovides tagasi aegu, mil ta mind kallistanud.

Kohvi sees lahustuvad silmist jooksvad pisarad,

ise segades nende lagunemist kiirendan.

Sõrmede ümber mänglevad peast kistud kiharad,

valust iseloomu kasvatan.

Öösel, voodis, linale su kontuure näpuga joonistan,

pidevalt vahetades sõrmi, tuimi.

Lämbunud toa õhust su lõhnaga end võõrutan,

tihti keerates end sellili, kõhuli.