Kell see käis kuku-kuku,

seierid näitasid poolkümmend.

Hetkega mu mõte veeti läbi unemaailma,

leidsin ennast kohast, kuhu üksi poleks läinud.

Sa istusid künka najal,

sillerdavad rohukõrred ümbritsemas sinu kontuuri.

Kõndisin mööda ribu-rada, et jõuda suure puuni.

Õhku ahmides ma kohale end vaarisin,

sina aga maasikaid nosisid.

Jah, puu oli maasikaid täis,

kõik su ümber rohus ja süli oli marju täis.

Ma kukkusin maha, nii et püksid plekilised,

sa nina liigutasid ja möirgasid.

Juuste alt sul kasvasid pikad kõrvad,

valged sillerdavad tuustid otsas.

Ma tegin suu lahti ja tahtsin ehmatusest õhku ahmida,

kuid välja tuli ainult hülge möire, arf-arf.

Kukkusid marjades rullima ennast,

terve su keha läks värviliseks.

Sa maalisid maastikku ja möirgasid,

ja mina ehmatusest, arf-arf.

Aeg see edasi tiksus, 

ja mina sult kõrva võtsin.

Tahtsin ka möirata ja sina, arf-arf.

Ühel üks ja teisel teine, suu meil täis,

Kell see käis kuku-kuku

seierid näitasid poolkümmendüks.

Läbi see oli ja kurb on nüüd meel,

kas näen ma sind või ei iial, veel ?